Lahku või mitte?

Täna ilmus LP-s lugu Mailis Repsist, kelle mees jättis ta koos kuue lapsega maha. See lugu on kõvasti kirgi kütnud, olen päev otsa nii- ja naapidi sellele mõelnud. Noh, tegelikult on ta küll kirgi kütnud enamasti minus eneses, olen lugenud vaid paar kommentaari selle kohta… kuid need kommentaarid on mulle arusaamatud ning seetõttu, nagu mulle on juba kombeks saanud, otsustasin kirjutada postituse:) Vaidlema kellegagi ei hakka, mul pole selleks närvi ning piisavalt sõnaosavust, vererõhk tõuseb kohe taevasse ning ma ärritun kohutavalt. Teeme rahulikult, lihtsalt kirjutan oma mõttekäigu välja.

Ma ju tegelikult ei tea mis seal toimus. Keegi ei tea. Olen üldsiselt seda meelt, et teiste inimeste suhted pole teiste asi, me ei tea kõike sügavuti, peensusteni. Ma ise küsin äärmiselt harva, ning ka annan äärmiselt harva nõuandeid, mis puudutab suhteid. Kurdan ise ja kuulan meelsasti, kuid oma arvamuse ütlen välja vaid siis, kui mõni väga lähedane tungivalt seda tahab.

Mis mind aga häiris, ja mille tõttu ka see postitus, oli Mailisi mahategemine. Väljendid stiilis “vaene mees”, “kuidas meest kasutati titevabrikuna” jne. Et nagu Mailis oleks süüdi. Ma võtsin seda kohe väga isiklikult, ehk siis kui neid väljaütlemisi lugesin, tundsin nagu need oleks minu pihta suunatud. Olen ju ka lahutatud, küll kaks korda väiksema lapsearvuga, kuid siiski kolme lapsega.

Mul on Mailisest lihtsalt kahju. Sügavalt kahju. Teda ootab ees raske aeg, tean seda omast käest. Usun et süüdlast polegi mõtet otsida… keegi pole otseselt süüdi. Muidugi, mees oleks pidanud oma otsusest konkreetsemalt ja paremini teada andma, ausamalt. Aga samas me ei tea taas, mida mees tundis. Kui lõksus ta oli. Mitte oma naise süül, vaid kuna elu on nii läinud ja ta ei osanud/suutnud/tahtnud seda muuta.

Usun et nii mind, kui Mailis mõistavad kõige paremini just umbes selles vanuses, mitme lapsega naised ja mehed. Kes on alustanud pereelu 20ndate lõpus, ehitanud kodu, kasvatanud lapsi ning teinud tööd. Räägin edasi minavormis, kuid tegelikult tean, et paljud kirjutavad sellele alla.

Need u 10-15 aastat olid mu elus kõige keerulisemad. Edasi on, ma ütlen teile, ainult lust ja lillepidu. Kui vaid need aastad, kui 3-… last on enamvähem inimesteks kasvatatud, üle elada, siis võib vabamalt hingata, elu nautima hakata. Väga tihti lõppeb see krahhiga, abielulahutusega. Ma hindan kohutavalt kõrgelt paare, kes sellest ajast puhtalt välja tulevad, üksteist armastades, austades ning toetades. Te olete mu silmis kangelased, ning ma olen kaugel irooniast. Kahjuks on neid mu tuttavate seas pigem vähe… rohkem näen neid, kes selles vanuses tulevad pikast suhtest välja, olles emotsionaalsed värdjad (vabandan selle sõnakasutuse pärast) (sellest teemast kirjutan veel pikemalt kunagi). Jällegi, ma üldse ei arva et keegi oleks siin süüdi, kindlasti mitte su paariline.

Me saame lapsi liiga noorelt, me pole välja kujunenud. Mina 23 aastasena, kui alustasin oma laste isaga kooselu, olin täielik laps. Kõik edaspidine tundus loogiline, sest nii ju tehakse: elad mitu aastat koos ning siis peab see suhe ju kuskile arenema. 4 aasta pärast sain esimese lapse, samal ajal hakkasime maja ehitama. Mõlemad tegid ka täiskoormusel tööd. Kahe aasta pärast tuli teine, sest kõik rääkisid ja mulle endale ka tundus, et nii on kõige parem, lastest saavad sõbrad (saidki). Ikka veel ehitasime maja (ei tahtnud laenu võtta, seetõttu pikk ehitus), tegime tööd… ja ka kolmas laps veel kahe aasta pärast, sest noh…. kolm last on lahe ja arved on makstud ja kuigi abikaasaga enam sidet polnud, siis midagi häda ka polnud. Üldse polnud häda. Ma tegin, mida tundus et tegema pean. Olema lastega, tegema tööd, hoidma elamist korras. Ning laste isa samamoodi. Ehitas meile kodu, tegi tööd. Ah abikaasa… noh, ei jõua ju. Meil on ju väiksed lapsed kukil, pole kedagi kes neid hoiaks ja ausalt öeldes… selle lastekarja ning argielu kõrvalt nagu polnud soovigi abikaasaga aega veeta. Olime ühe asja peale väljas (teate küll, maja ja arved ja söök ja lapsed), tundus et oleme tiim ning arvasime, et sellest piisab. Samal ajal koos elades aina võõramaks jääva inimesega, ennast ja oma soove mõneti alla surudes, kodurahu huvides. Ega ei osanudki midagi tahta, ausalt öeldes. Kõik oli rahulik.

Vat sedasama, et me oleme tiim, tundis arvatavasti ka Mailis. Jah, nad elasid eraldi, mees käis vaid külas, kuid nad olid tiim ning naisele ei tulnud pähegi, et mees võiks muud tahta. Ju siis mees polnud piisavalt otse seda väljendanud või ei võtnud midagi konkreetselt ette, et asju muuta. Ning kammoon, mismõttes titevabrik. Täiskasvanud mees ju tead, kuidas lapsi tehakse ning kui ta neid poleks tahtnud, teinud siis midagi. Ok, üks võib olla õnnetus. Aga kuus ei saa seda olla, või on mees siis päris totu. Usun et lapsed olid siiski nende ühine ettevõtmine.

Elu lihtsalt läheb nii. Sul pole aega mõelda. Ja kui ühel hetkel on aega pisut rohkem, kui sa korraga magad voodis ilma et mõni lapse seal ka oleks… siis hakkad mõtlema. Kui võõraks sa oled jäänud. Kuidas sind teine inimene lihtsalt enam ei huvita. Kuidas sind pole keegi ammu paitanud. Kallistamisest ärme üldse räägi. Ma mõtlen isegi… kuidas sind keegi pole ammu puudutanudki. Sind kuulanud nii, et sa näed et teda PÄRISELT huvitab. Tahtnud sinuga koos olla, naernud koos sinuga. Sulle üle laua otsa vaadates naeratanud. Mööda minnes puusast pigistanud. Sind imetlevalt vaadanud. Näinud kui sul on halb ning sind aidanud, kasvõi jalgade massaazi või kaissuvõtmisega.

Olete tähele pannud, et kui paarisuhtes pole inimesed enam emotsionaalselt koos, siis nad väldivad silmsidet?

Jah, on võimalik sellest välja tulla, tehes suuri muutusi oma elukorralduses. Või edasi elades, mõeldes et oledki juba vana ja abielus ei peagi keegi sind endam paitama. Või siis olema mõistlik, laskma teine inimene lahti ning anda ka endale võimalus taas õnnelikuks saada. Lahkuminekud on kohutavalt rasked. Arvan, et peavadki olema… kui see käiks sõrmenipsuga, siis mis see kooselu üldse väärt oli. Mõni taastub aastaga, mõni kahega. Mulle tundus et mina taastusin kuue aastaga. Alles nüüd leidsin inimese, keda ma päriselt armastan, nii nagu pole seda varem teinud. Ja tundub (vabandan su ees nüüd, kui eksin), et ka minu laste isaga on samamoodi, et nüüd on ta leidnud oma päris teise poole. Ma pole teda sellisena varem näinud ning mul on kohutavalt hea meel selle üle.

Esimenene pool aastat oli hullumaja, nutuga lumes jooksmised, paraku ka (kogemata) enesevigastused, depressioon. Kaks aastat peale lahkuminekut läks pisut kergemaks, siis hakkas eneseleidmise aeg. Enese tundmaõppimine. Kuid siiski veel tõmblemine, katsetamine. Lõpuks rahunemine. Õnnelik olek, enesega leppimine. Üksiolemise nautimine.

Oh, selline postitus. Algas Mailis Repsi kaitsmisest, lõppes nagu ikka minu enese kogemusega. Mõte läks nii lappama, see artikkel tõi taas välja nii palju mälestusi…

51565921_1101222640049816_2428212086380167168_n
Siin ma kirjutan seda postitust
Advertisements

Olen siin endamisi mõelnud…

…, et issake kui rahul ma olen, et tiksun 40ndaid. Ja et mul on mingid asjad tehtud. Näiteks lapsed on sünnitatud, maja on ehitatud. Üldse, ma kordan, kohe ÜLDSE MITTE ei viitsiks hakata nendega uuesti jamama. Viimased 5-6 aastat olen ma iga jumala päev vähemalt ühe korra ohanud ning omaette öelnud “issake kui hea et mul lapsed juba nii suured on”. Seda on kuulnud vist küll kõik mu lähedased sõbrad. Olen ju üldteadatuntud lastevihkaja (sellest kirjutasin siin).

Eile käisime peiksiga söömas, kõrvallauas oli noor pere. Umbes 1,5 aastane laps, rase ema ning isa, kes proovis olla energiline ja rõõmus, mis siis et korralikult keegi süüa ei saanud. Ja seda pilti (mis oli iseeneset idülliline ju, noor, tärkav, rõõmus pere) vaadates suutsin ma vaid oiata “jumal tänatud, et mul see kõik tehtud on”…

Ükski imik ei tekita minus soovi veel lapsi saada, ükski põnev, ilus kodu ei tekita minus tunnet, et hakkan uuesti otsast peale sellega tegelema. Kuigi pean tunnistama, et u 20 aasta pärast üks majake tuleb veel püsti panna. Aga siis tõesti pisike, nii 40-50 ruudune. Kui kõik lapsed on kodust läinud, vanaduspõlveks kuskile metsa äärde. Rohkem ruumi küll vaja ei ole, sellist suurt kahekordset maja ma ei plaanigi üleval pidama hakata.

Mõtlesin täna sõitmas käies, et mis mu järgmise aasta eesmärgid on. Tundub, et praegu on rahulikult võtmise aeg. Eelmine aasta olin ajaliselt omadega väga kimpus. Liiga kiire oli, kogu aeg tundsin süümekaid. Laste ees, et saan nendega nii vähe koos olla ja aegajalt ma ei teagi, millest nad toituvad. Kodu ees, et ma JÄLLE ei jõudnud koristada ja põrandaid pesta ja ma üldse ei tea kas lastel puhtaid riideid on. Töö ees, sest kiire oli, tundsin et ma teinekord ei anna päris 100% endast. Peiksi ees, sest sellise tempo juures ei ole võimalik ühte suhet normaalselt arendada. No ja enda ees, sest alates kevadest ma ei lugenud ühtki raamatut, käisin kinos u 2 korda (eelnevatel aastatel 2x kuus), treeni absoluutselt ei jõudnud, see oli vaid unistustes. Olin pidevalt väsinud, segaduses, pea laiali ja see tekitas omakorda jõuetuse tunde, ehk siis isegi siis, kui aega oli, ei suutnud ma midagi teha.

Ja see ongi koht, mida ma sel aastal muudan. Ma keeldunud niimoodi edasi elama. Ma pean hakkama paremini planeerima. MIngi süsteemi looma. Kui lähen linna, siis teen mitu asja korraga. Kui teen tööd, siis teen tööd, mitte ei vahi fesarit. Kui olen lastega, siis pilk ekraanilt ära! Keskenduma pean. Tegelikult olen isegi samme selle nimel astunud, et uuel aastal rohkem aega oleks, ehk siis tundub et kõik liigub õiges suunas. Rahulolu suunas.

Sellised mõtted siis täna, reedel, 11 jaanuaril 2019 aastal.

mde
Siin ma mõtisklen.

Murdeiga

Minult on palju küsitud, et kuis siis eelmine aasta möödus ja kas ma lubasin uueks aastaks ka midagi.*

Hästi ning jah. Need oleksid vastused.

Olgu, räägin veidi pikemalt. Eelmine aasta oli mu jaoks äärmiselt suurte muutuste aasta. Kaugelt vaadates, eriti just veidi vidukil silmadega ning pimedas, suurt muutust pole. Soengut pole muutnud, pikkus on sama, kaal vaid u 7-8 kg suurem kui aasta varem (!! jah, ma tean. See on kohutav).

Nimelt saabus mu ellu inimene, kellesarnast ma sinna enam oodata ei osanudki. Ning tekitas tundeid, millesarnaseid ma ei mäletanud. Jah, ma armusin ja ma armastan. Sellega seoses muutusin väga palju rahulikumaks ning ümaramaks (igas mõttes).  Ma elan nagu mingis rahulolu mullis. Ning selline seisund on maha tõmmanud kõik mu nurgad. Mu naljad on muutunud mannetuks (mäletan veel aegu, kus teravat, iroonilist nalja), ma olen hakanud aina enam tegelema heategevusega. Ma kasvatan lilli, sätin vaibakest, naeratan möödaminevatele lastele (OK, see oli liialdus). Ma ninnunännutan, ma paitan, ma kallistan! Mina! Kui maailmas oli keegi, kes üldse ei kallistanud, siis olin see mina. Mul polnud isegi vaja otsaette tätoveerida “käpad eemale”, kõik teadsid seda niigi.

Nagu mu kallim ütleb, et mu muutume varsti sellisteks igavateks vanainimesteks, keda ikka veel vanast harjumusest üritustele kutsutakse, kuid kes tegelikult enam seltskonda midagi juurde ei anna. Istuvad õndsalt naeratades seal nurgas, ütlevad vahepeal “ohoh, heldeke, jah”. Tunni pärast vabandavad, et vaja minna. Taadu tahaks enne magamajäämist tassike teed, mis tõmbab täpselt seitse minutit, lisaks  maasikapeenar oleks vaja üle vaadata, ning läinud nad ongi!

IMG_20181201_182945.jpg
Siin me olime Keiu sünnal.

Ega me ei käigi kuskil. Me ei kohtu kellegagi eriti. Siinkohal palungi sõpradelt vabandust ning veidi mõistmist. Jah, olengi täiesti ära kadunud. Mind on väga raske toast välja saada, see aasta on teinud mind eriti kodulemeseks. Õuele minnes (ehk siis kõrtsidesse) joon heal juhul ühe koksi, no mida sa sellisega pihta hakkad! Mõnikord sõbrannaga küll mõtleme, et teeme õhtu nagu vanasti: joome kinos veini ja käime peenemates kõrtsides (Koht ning Valli on lemmikud), räägime õnnest ja armastusest hommikuni, joobume napsust ja suhtlemisisest… Ja siis hakkab kell lähenema 23le, mõlemad tšekkavad oma viimase bussi kellaaja ning 23:30 jätame haigutades ning peaaegu tukkudes hüvasti.

Ja teate, lõpuks ma saan aru lastest/meestest, kes täis külmkapi kõrval nälga surevad. Minust on saamas üks nende seas. Ma küll tean, mis on mu lemmik kokteil ning milline lemmik kodutehtud söök, kuid ei oska seda teha… Alati on selleks kallima abi vaja. Kust krt mina pean teadma, kui palju ginni ma koksi sisse tahan?

Tegelikult on see teema meeletult lai. Plaanisin veel kirjutada sellest, kuidas 40selt mahutada oma ellu täiskohaga üks inimene (kui sul on tegelikult kõik paigas: lapsed, hobid, töö, sõbrad, majapidamine). Ning kui kinni ma tegelikult olin kui ma ei armastanud. Millise vabanemise see tunne toob… kuid eks majõuan. Olen ju veel noor ning niikuinii kuskil ei käi. Varsti keegi ei kutsu ka enam. siis on aega veel rohkem.

 

* Valetasin. Tegelikult pole seda mitte keegi küsinud. Kuna ma eriti kedagi ei kohtagi, siis ei saa nad küsida ka.

Kõik saab alguse esimesest croissantist…

Jah, ma olen järjekordselt dieedil. Või noh, mis nüüd niiväga dieedil, pigem toitun lihtsalt inimese kombel. Hommikul söön putru ja söön juurvilju ja šoksi eriti ei söö ja coca jätan mõneks ajaks menüüst välja.

IMG_20180414_165547.jpg
Kõik söön ära!

Olen täiesti kindel, et kuu aega pean ilusti vastu. Teinekord lausa kuus nädalat. Ja siis, ühel kehvemal hommikul, kui olen halvasti maganud ja aega üldse pole ja elu tundub täiega nõme, vaatan Statis neid võicroissante… Ja mõtlen et krt küll, ma olen täiega tubli olnud, miks ma ei võiks ennast premeerida. Vot sealt algabki allaminek. Järgmisel hommikul jälle (kuna sellest ühest märgatavalt kaalu juurde ei tulnud)  pisike croissandike. Siis tuleb mängu kohuke. Ja lõpetan seal, kust ma uut dieeti alustan. Kui toitun enamasti vaid saiast.

Jah, tunnistan endale ning ütlen nüüd kõva häälega välja: ma olen nisutoodetest sõltuv. Saiavorm piimaga. Röstsai võiga. Lasagne. Võis praetud spagetid parmesani ning kõrvitsasalatiga!!! (Rusikaid taeva poole viibutades nean seda päeva, kus lapsed polnud kõiki spagette ära söönud ja ma tahtsin neid kuidagi soojaks saada ja õli ei olnud, pidin kasutama võid. Parim roog!)

Alati tuleb siis mängu ka coca. Olen täheldanud, et kui  ma olen eelmisel õhtul tarbinud mõningaid vedelikke, mis vitamiine ja vett kehast välja viivad, siis on mul järgmise hommiku ostud kindlad: kohv, vitamiinivesi, cocacola ning croissant.

IMG_20180425_173309.jpg

Reisile Sinuga

IMG_20181029_203438.jpg

Vaata saadet!

Tähendab, nüüd ei saa küll keegi öelda, et ma pole lahe noor olnud! Tõestus on leitud, välja kaevatud. 20 aasta tagune Reisile Sinuga saade on end mu ette laotanud.

Jah, ma käisin seal kaks korda. OI kuidas ma mäletan seda ärevust, jubedat närvitsemist juba mitu nädalat ette. Ja kui saime küsimused kätte, siis tormasin sõbranna juurde et vaimukaid vastuseid välja mõelda! Ilmselgelt tulid vastused lahedad, seda on videostki näha. Muide, üks vastus nr 1 tüdruku suust on samuti minu välja mõeldud, eks me saime seal ju sõpsideks. Antipersperant deodorant. Me õppisime seda sõna päris pikalt, vaatan et ta lõpuks ütles selle suht koperdamata välja.

Endale meeldis mulle enim mu enesetutvustuses öeldud lause, et mulle meeldib head veini juua. Uskuge mind, ma ei joonud tollal head veini. Jõin suvalist, odavat peeti ning Saku Tumedat.

Saadet ma ei võitnud, reisile ei saanud. Kusjuures, teise saate ma nö võitsin, kuid reisile ikka ei läinud. Miks? Pole õrna aimugi, mitte midagi ei mäleta!

dav

Lapsed kasvavad ise

Mulle jäi see lausekatke hiljuti silma ning vägagi mõtetesse. Laias laastus olen ma sellega nõus, neid ei saa väga kasvatada, pigem suunata ning olla eeskujuks.

Aga nad kuradid ei kasva ikka ise. Mul on ju juba suured lapsed, 11, 13 ja 15aastased. Keegi enam põllepaelast kinni ei hoia, kõik on mõtlevad, nendega saab kokkuleppeid teha, asju arutada, vanemaid lapsi olen juba aastaid võtnud kui täiskasvanuid. Elu peaks ju lill olema, endale aega meeletult, kas pole? Võrreldes selle ajaga, kui nad olid 1, 3 ja 5 aastased (mu jumal, kuidas sellises olukorras oli võimalik üldse ellu jääda, üldse ei mäleta enam).

IMG_20180715_140145.jpg

Hakkasin siis täna rohkem jälgima, kui palju ma lastega tegelen, kui palju seda oma aega siis on. Vaatame kellaajaliselt:

6.45 minul äratus.
7.00 ärkan. Kõnnin tubades, sosistan vaikselt et kell on seitse, hakake liigutama nunnukesed!
7.15 (tehes pannkooke) hüüan üleskorrusele, et kell on palju, tahaks kedagi juba all näha!
7.25 hüüan uuesti. Esimene vaarub alla. Siis teine. Ning
7.35 kolmas. Pakime asjad, istume
7.43 autosse. 6 min pärast on kõik koolis ja mina vaba! Tööle minema.
9.45 saabub sõnum Sädelt, et tal oli kehkas kehv olla. Lohutasin, küsisin vastu kuidas nüüd on
10.43 andis teada et kõik OK, vaatavad tunnis filmi, see olevat kõhuvalu ära võtnud
10.47 kirjutab Seiu, et läheb kinno õhtul, kas saan raha kanda. Kandsin.
11.36 meenub, et Ats peab olema kell 19-21 linnas sünnipäeval. Ma tahtsin pika päeva tööl teha, jube keeruline on koju sõita vahepeal ja siis linna tagasi ja siis oodata 2 tundi kuskil. Hakkan uurima, kas keegi saaks vedada, kasvõi ühe otsa. Suhtlen 2 inimesega sel teemal. Ei saanud
12.31 helistab Ats ning annab teada et saab ise sünnipäevale ja tagasi. Milline kergendus!
12.33 saabub Sädelt küsimus, mis kell on solf. Küsimus saab vastuse
13.15 küsib Seiu kas saab täna juuksurisse minna. Ei saa, oskan vaid vastata. Äkki järgmine nädal
14.45 küsimus Sädelt, mis kell koolibuss läheb (märkus: ta on neljandas klassis. Koolibuss on kõik need aastad käinud samal kellaajal).
15.01 pikk vestlus Seiuga, kes ikka tahab kinno ja kolme minuti pärast arvab, et ei taha ja kas ma äkki viitsin Selveris temaga käia ja miks ma ei viitsi. Lõpuks lepime kokku, et käin peale tööd üksi sealt läbi ja ostan talle vajaminevad asjad. Et võibolla lähen, ma selliseid asju juba ammu ei luba. Muidugi kuuled elu lõpuni “aga sa ju lubasid! (osta mulle seda jäätist, läbi minna sealt kohast jne)”.
15.27 annab Säde teada, et unustas koolikoti kooli ette. See tähendab seda, et ta ootas bussi kooli ees, siis istus bussi, sõitis, läks maha, kõndis 100 meetrit, kodus sõi veidi ja siis meenus et oooot, miskit oli imelikku. Mul polnud seljas midagi. Kus kott on?
16.10 helistas Ats ning küsis mu arvamust, kas ta võiks enne karated aega surnuks lüüa muusikakoolis või koolis. Palusin, et ta läheks siis juba kooli ja tõstaks Säde koti kuskile varju alla, vihma hakkas sadama.
16.20 andis Ats teada, et Säde kotti pole kuskil.
16.45 mina liigun linnast, Selverist läbi, Seiule värgid ostetud. Natuke süüa ka.
17.00 muusikakooli ees, võtan peale Säde saksofoni, Atsi sinnaunustatud jope ning oh üllatust! ka Säde koolikoti. Mis polnudki kooli ette unustatud.

Koju jõudes haaran autost kaasa ühe koolikoti, ühe saksofoni, ühe jope, käekoti, toidukoti ning vapral sammul astun majauksest sisse, et teha seal süüa, koristada, kuulata, rääkida, olemas olla.

Ah et lapsed kasvavad ise?

PS. Vahepeal läks mu auto katki, kiire kõne remondimehele tõi tõdemuse, et maksma läheb see u 400. Pe***e!

PPS. (vabandust selle viimase sõna pärast).

See pisike töölaud

Mulle meeldib tööl olles süüa oma töölaua taga. Meil on ümbruskonnas täitsa häid söögikohti jalutuskäigu kaugusel, kuid alati tundub see ajaraisk minna tunniks lõunale, lähen pigem sellevõrra varem koju. Niisiis ostangi kaasa ning loen sel ajal miskit kas ekraanilt või siis püüan arvuti ning taldriku vahele mahutada ajalehe.

Täna, tulles taaskord nõudega köögist, seisatasin nõutult laua ees, sest ma lihtsalt ei mahu enam seal sööma! Vaatlesin lauda nukralt, et mida mul seal siis niipalju on… Ja siis tegin pilti.

IMG_20181015_141253

Hakkame aga vasakult vaatlema, mida ma oma laual hoian:

  • punane ekstrahiigelsuur enda tehtud tass. Mahutab u liiter teed. Sang on ammu kadunud, ju murdus raskuse all. Ükspäev unustasin ta kööki ning järgmisel päeval ei leidnudki enam. Olin äärmiselt õnnetu, sest ma ei oska teed juua nendest pisikestest (0,3 liitristest) tassidest, see on ju korraks lonksata ja läind! Kirjutasin nutukirja kirjastuse üldmeilile (arvan et see oli mu esimene üldmeilile saadetud kiri!) ning saingi tassi kätte. Täiesti mõistetavalt oli seda vahepeal kasutatud vaasina.
  • pokaal. Vee joomiseks. Ning mõnikord ka muude asjade joomiseks. Armastan pokaale, ei taha vett juua nendest pisikestest mõttetutest tassidest.

IMG_20181015_141157.jpg

  • Nipiraamatu kast. Sisaldab vatipatju, küünelakieemaldajat, üht raamatut ning u kahte aastakäiku Nipikaid. Küüsi lakin ning eemaldan (lakki siis) ainult töölaua taga. Ma ei kujuta ette, kust võtta kodus see u tund, kui ma ei puutu mitte midagi, et lakk saaks kuivada.
  • oranz pluus. Oli täna kotis kaasas, tulin tööle vaid kampsuniga, sest jube palav on. Tõstsin kotist välja, aga kaugemale sellega ei jõudnudki. Las ta lebab seal, mulle ta ette ei jää, loodame et toidupritsmetele ka mitte.
  • punane sall. Sama. Ei suutnud viia nagisse, jube kiire oli kohe tööle hakkamisega
  • üks Ekspress (lõunasöökide kaaslaseks), paar raamatunäidist, mõned ajakirjad. Kile seest turritavab välja üks leht värvilisi kleebitavaid tatoosid. Ei, mitte Sädele. Mulle endale ikka.
  • visiitkaardid
  • väline ketas mingite failide transportimiseks
  • küünelakk, loogiline ju.

IMG_20181015_141150.jpg

  • pisike kausike ploomidega. See oli hetk tagasi veel täis, suutsin kõik ära süüa, loomulikult kõhuvaluni. Mul on nimelt teooria. Ma tean küll et ploomid ajavad mu kõhu valutama, aga ma hirrrmsasti armastan neid. Hirrmsasti kohe. Niisiis söön ma kiiresti ja palju, siis suudan maitset nautida, enne kui kõht valutama hakkab. Õnnestus ka täna! (Kõht valutas õhtuni, pisikese vahemärkusena olgu öeldud).
  • paar kätekreemi. Neid on mul üldse igal pool. Igas kotis. Auto kindalaekas. Voodi kõrval. Vannitoas. Söögitoas. Töölaual on tegelt kaks lausa, sest kunagi ei tea mis ühega võib juhtuda!
  • Lilled, mu lemmikud! Kusjuures võin julgelt väita, et ma olen meie toimetuse kõige laisem perenaine. Ja kummalisel kombel on (peaaegu) ainult mul laual potililled, mis õitsevad ja kasvavad mis mühiseb!
  • pudel veega lillede kastmiseks
  • paar laadijat, ühes laevad mu kõrvaklapid parajasti. Nad olid mul pikalt pikalt kadunud (kaks või lausa kolm päeva!) ning suutsin minna kergelt hüsteeriasse, et mis ja kuidas ma edasi peaks elama. Ja kas on üldse mõtet enam elada, kui klapid läind… Õnneks soovitus mu armsam vaadata jakitaskusse. Jah. Seal nad olid. Milline rõõm oli mul nendega taaskohtuda!
    Kuulan palju muusikat kõndides. Ja olen katsetanud igasuguseid kõrvaklappe. Need nööbid kõrva sees on täiesti mõttetud, eriti veel juhtmega. Kukuvad välja, juhe jääb ette… ega ma pole raatsinud ka kalleid osta, kasutan neid mis telefonidega kaasa saab, seetõttu helikvaliteet on nigel. Et mitte öelda väga halb. Suured, need mis kõrva peale käivad, need on mu jaoks jälle liiga kobakad. Ja kuigi ma teiste arvamusest enamasti ei hooli, siis nendega käies tundsin end ikkagi kuidagi pubekana. A ma ju ikkagi keskealine proua…
  • No ja siis loomulikult banaanid ja keefir. Olete proovinud banaane purustada ja keefiriga üle valada ja siis süüa! Imeline! IMELINE roog! Juba miski paarkend aastat mu lemmik:D

Aga see pole veel kõik! Vaatame korra ka mu selja taha ja küljele!

  • kott riietega. Käisin hommikul Humanast läbi ning taaskord saabusin tööle nagu bomš, suure valge kilekotiga. Seda juhtub pigem tihti, mulle jääb jalutuskäigu peale ette kaks Humanat, kui vähegi aega on, siis astun sisse. Tänane saak oli Reima helesinine jope Sädele ja endale täispuuvillane ühes tükis pidzaama. Teate küll neid, mis näevad välja nagu imikute tudukombe. Mega mugavad, eriti talvel.
  • kingad. Kodust olen kõik kontsakingad ära visanud, tööl mõned on veel. Ma ei kanna neid üldse… seisavad seal juba aastake-kaks. Pildistamisel aegajalt saan laenata teistele…

Ja ongi kõik!

Meisterdamine

IMG_20180504_214659.jpg

Ma ei ole meisterdaja. Ma ei õmble, ei koo, ei värvi, ei heegelda. Üldse on mul käeliste tegevustega kehvasti.

Ma olen seda kõike kunagi teinud. Mingid allikad viitavad sellele, väljakaevamiste käigus on leitud mõned suured voodilinad või lausa voodikatted. Liiguvad ringi legendid, et need olla minu tehtud. Ei mäleta. Elu on muutunud, mina olen eriti muutunud.  Õmblusmasin seisis aastaid mu voodi taga pimedas nurgas, septembris nägi korra ilmavalgust, et siis taas minna nukrasse üksinudusse, seekord teismelise poja voodi taha. Mu õmbluskarp koosneb praegu…..eee. Eimillestiki. Mõned niidijupid, paar nõela. Lõngakerad, mõned üksikud.

Aga kolme lapse emana ma siiski aegajalt pean tegema midagi, mis meenutab õmblemist. Mõni aeg tagasi oligi situsatsioon, kus ma väsisin ootamisest ja asusin tegutsema.
Nimelt avastasin kevadel, et mu lemmikjakil on viiest nööbist alles vaid kolm. Arutasin seda teemat paari sõbraga, ise veidi hämmeldunud, et kuidas need asjad edasi käivad, kuidas need nööbid sinna tagasi tekivad. Et kas oodata ja ise tulevad või siis… oodata ja ise tulevad (muid lahendusi tõesti ei osanud välja pakkuda). Terve suve kandsin teda, ohh kus ta käinud on! Telkimas, pidudel, kontserdil. Ta on jalgrattaga sõitnud ning kodaratesse kinni jäänud. Ta on olnud istumisalus ja väike kaitse vihma eest. Olen nii tema all kui tema peal tukastanud või lausa maganud. Ta on olnud minuga suve tipphetkel, kandes endiselt kaasas lõhna, mis mind sinna hetke tagasi voib. Mu lemmik, seda juba pea 10 aastat! Ja siis ükspäev, suve lõppedes võtsingi nõela, niidi ja nööbid ning õmblesin talle need ette. Kas ta minu silmis paremaks muutus? Vaevalt. Kuid ma ei suutnud enam tõrjuda küsimusi, et miks ma neid sinna ei õmble, ise ju naine ning ema. OK, tegelikult liialdasin veidi. Õmblesin ette vaid ühe nööbi, siis tuli elu vahele.

Näe, pildid ka. Mina, mu jakk, ratas, (pisike vein), meri. Suvi. Ahh!

 

 

Sel sügisel on üldse mu elus palju muutunud. Ma olen stabiilsem, ma olen rahulikum, ma olen õnnelikum. Ja ma olen hakanud nikerdama. Sest krt, ma olen naine! Sisendan seda endale pideval, et ma saan hakkama! Ma võin ukselingi ära vahetada küll, ega ma mingi möku pole! (ei saanud hakkama). Ma võin peegli seina panna (sain, kaks peeglit)! Ma võin kummuti sahtli kokku liimida (ei saanud hakkama, liimi polnud ja üldse käis sahtli põhi kuidagi imelikult sinna külge, ma ei viitsinud uurida ka eriti). Ma võin võrkkiige laetala külge riputada (ei saanud hakkama, oleks vaja mingit kinnituse asja)! Ma võin voodipesu ära vahetada (vähe ei saanud hakkama, juba 15 aastat kord nädalas neli voodit)! Ja ma võin köögilaual jalad ära värvida, kui tahan. Ja värvisingi.

 

 

 

Listid. Listid! Listid?

IMG_20170402_164622.jpg

Jah. Tunnistan, minust on saanud listiinimene. Neid on kõikjal. Arvutis, telefonis, külmkapi peal, voodi kõrval paberil…

Alles see oli, kui ma kirjutasin mõistmatusest inimeste vastu, kes teevad liste. Kes käivad poes listidega, otsivad omale meest listiga jne (siin jahusin sellest ja siin ja oh issand, isegi siin olen sellest rääkinud). Ei läinud aastatki kui minust sai samasugune. Ja milline nauding see on! Tõmmata asju maha, sest miskit saab tehtud. Näha nimekirja vähenemist ning seetõttu tunda end eriti tegusa inimesena, kes on puhkuse ära teeninud.

Liste on niisiis erinevaid. Panen kirja mõned, mis väärivad/kannatavad avaldamist.

1. No loomulikult poelistid. Võibolla kõige igavam, kuid kõige vajalikum. Asetsevad telefonis ning arvutis. Sest oh seda moodsat äpimaailma, kõike saab sünkima panna.

2. Mida vaja teha täna/sellel kuul/sellel poolaastal. Kolm erinevat, kuid viimasesse pole jõudnud midagi. Teatavasti olen oma võimalusest tubli olla nii vaimustuses, et kõik saab kiirelt tehtud.

Sinna keskmisesse kuulub hetkel kaks asja: auto maha müümine ning nõudepesumasina remonti viimine. See viimane ootab mu valmisolekut maailmale vastu astuda, just eelkõige vaimset valmisolekut. Ootab seda juba vist u pool aastat, aga võimalik et rohkem, ma ei julge enesele tunnistadagi. Ma pole veel valmis masina lahtiühendamiseks, selgusele jõudmisele mis tal üldse häda on ja mingite töömeestega vestlemiseks. Eriti pole valmis viimaseks, valmisolek võõraste inimestega suhtlemiseks käib mul hooti, viimastel aegadel pole seda esinenud. Oluliselt lihtsam tundub pesta nõusid käsitsi. Nelja inimesi nõud, mitu korda päevas… Jah, mõistan, võib tundada et siin puudub loogika, kuid uskuge mind, see on olemas! Vist!

Auto mahamüümine ka veidi venib, sest mul pole ID kaardil töötavaid sertifikaate ning ilma nendeta pean võimaliku ostjaga ARKI minema, aga seesuur et… võõrad inimesed ja see suhtlemine… ma alles valmistun.

3. Võimalikud matkarajad/rabad, kuhu sel sügisel plaanin jõuda. Sest jumal tänatud, ilmad on veidi jahedamad ning saab juba väljas liikuda. Vaimustun sellest iga kord, kui suudan asja kätte võtta ning minna kuskile kõndima. See värskus, see karge õhk! Miinuseks on inimesed. Sest mul on ettekujutus, et kui ma juba rappa lähen, siis olen seal üksi…. Aga ei, ka teised on avastanud selle värskuse ja karguse.

4. Nimekiri jõulukinkidest. Jah. Juba! Mul nimelt aegajalt torgatab pähe, mida mõnele lapsele võiks kinkida. Tavaliselt on ühe suure asja kinkimine lihtne, kuid pisikeste pudinate pärast ma mõtlen end enne jõule alati segaseks. Sest pidusid on ju palju ning ka kinke võiks mitu olla. Praegu on mul tegelikult veidi lihtsam, lapsed juba nii suured. Ehk siis mõtlen välja, mida ma ise tahaks kasutada ning siis mõtlen milllisele lapsele seda kinkida. Saan ju laenata talt. Praegu mõlguvad meeles suured kõrvaklapid, bluetooth kõlar (mul läks katki, kuid koristades oleks hea midagi kuulata, üle terve maja!) ning lushi vannipallid, mis lõhnavad lihtsalt imeliselt. Õnneks on mul tütreke, kes armastab samuti vannis vedeleda ja kes armastab samuti vannipalle ja kellele ei oska ma ka tihti midagi kinkida…

5. Nimekiri toostidest. Nimelt olen ma veendunud toostiarmastaja. Ei ole nii et piduõhtul igaüks kaanib üksinda, omas tempos! Vaadakem korra kõigile lauasolijatele silma, vaikigem hetke, kuulakem mida on ühel meie seast tähtsat öelda. Eriti ma armastan lugusid, kuid sobib ka lühem toost. Aga pisukese eellooga. Võib ka kuskilt maha lugeda, mul endal on nt telefonis mitu tsitaati või luuletust, mida ma siis olenevalt seltskonnast esitan. Võin pikalt istuda ja kuulata, mõelda kaasa ja siis terviseks juua.

Mõned näited:
“Hõljugu kombineed ning õõtsugu alukad!” (toosti väljamõtleja ei mäleta üldse, miks ta seda ütles ning sedagi mitte, et ta seda ütles, kuid mulle jäi see kõrvu kõlama ning kasutan ka edasipidi)

“Jalutagem käbi!” (Jällegi, keegi ei mäleta, miks või kust see tuli, kuid see ei tee toosti halvemaks)

“Mina tahan, et kõik, mis tuleb, tuleks kohe, aga et see kõik veel natuke ootaks” (Tõnu Õnnepalu)

“Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult” (Tiit Pruuli)

“Find what you love, and let it kill you” (Bukowski)

 

Kas mu listid sellega lõppevad? Oh ei! Mul on veel list mu issi naljadest, laste koolisoleku/ringide/vabanemise list ning list kirjutama blogipostitustest, kus mõte on jube hea kuid üle kolme lause kokku ei saanud. Ehk ükskord!

 

Söök, mu arm!

22228282_10203984441368563_7289060879589676146_n

Jah, mul on söömisega väga kirglik suhe. Armastan! Kui saaksin, neelaks alla kõike mis väärib toidu nime.

Aga tema mind niiväga ei armasta. Nimelt seab ta mu teele ette pidevalt lõkse ja takistusi, ning minu asi on siis neist üle saada. Edukas ma selles veel pole, ei usu et saangi, kuid jonni ma ka ei jäta.

Üks takistus on minu oskamatus toitu tarbida. Mu isa ikka ütleb peale toidu manustamist, et terve menüü on rinnal näha. Käbi teatavasti kännust kaugele ei kuku, ning nii ka minul läheb pea igal toidukorral midagi maha. Kas siis lauale, rinnale, põlvedele, või jääb lihtsalt suunurka pidama. Õnnetusi juhtub pidevalt.

Näiteks paar nädalat tagasi otsustasin tööl teha kreeka jogurtist, vahukoorest ja vaarikatest ühe magustoidu. Tegemise käigus suutsin ära mäkerdada järgmised asjad:
• väikese kausi, kuhu mõtlesin magusrooga teha, kuid kiirelt selgus, et sinna ei mahu
• väikese lusika, millega alguses võtsin jogurtit, kuid söömiseks kasutan suurt
• suurema kausi, sest mõtlesin vahukoort veidi vahustada aga väikses ei saanud
• purgi, sest eelnevas anumas vahustamine ei õnnestunud, mõtlesin purgis raputada. Mis omakorda ei õnnestunud, sest kaant polnud. sealt tulenevalt:
• pluusi, sest purgist pritsis vahukoor välja, otse mu musta pluusi rinnale
• tennised, sest rooga kokku segades selgus et kauss on IKKA liiga väike ning üks eriti ilus vaarikas koos vahukoorega pani kausist putku, otse mu tennise peale
• laua, ja mitte vähe! Sest kausid olid liiga väikesed ja noh, purgist pritsis vahukoort
• põranda, sest… vt eelmist punkti.

Kõik ülejäänud esemed, asjad ja inimesed jäid minu poolt puutumata, puhtaks!

Samas, võiksin vabalt jagada ka nippe, kuidas söögiga käituda. Kui sul on juhtumisi vaja köögist tuppa viia üks kuum taldrik söögiga, üks tass keefiri ning üks pokaal vett, siis ÜHE KÄIGUGA SA NEID ÄRA EI VII. Pea meeles, eks. Ma proovisin. Kaks korda proovisin. Esimesel korral kukkus maha kahvel ning pool tassi keefiri läks üle ääre. Kergelt kirusin, kuid mitte eriti, sest mingi laps oli ka köögis, ei tahtnud ebaviisakas olla. Olgu. Täitsin tassi, pesin põrandat, võtsin teise kahvli ning proovisin uuesti. Siis loksus maha suurem osa veest ning peaaegu oleks kogu imemaitsev roog maha kukkunud. Nüüd kirusin juba kõvasti seda inimlapse piiritut lollust, ning pesin taas põrandat.
Aga, elu õpetab ka mind (isegi mind!), kolmandat korda enam ei proovinud. Kirusin veel veidi, et ma nii palju pean käima, ning viisin kahes jaos asjad tuppa.

Nii me igapäevaselt proovime hakkama saada, mina ja söök. Kord on tema peal ja mina all, kord vastupidi…