See pisike töölaud

Mulle meeldib tööl olles süüa oma töölaua taga. Meil on ümbruskonnas täitsa häid söögikohti jalutuskäigu kaugusel, kuid alati tundub see ajaraisk minna tunniks lõunale, lähen pigem sellevõrra varem koju. Niisiis ostangi kaasa ning loen sel ajal miskit kas ekraanilt või siis püüan arvuti ning taldriku vahele mahutada ajalehe.

Täna, tulles taaskord nõudega köögist, seisatasin nõutult laua ees, sest ma lihtsalt ei mahu enam seal sööma! Vaatlesin lauda nukralt, et mida mul seal siis niipalju on… Ja siis tegin pilti.

Hakkame aga vasakult vaatlema, mida ma oma laual hoian:

• punane ekstrahiigelsuur enda tehtud tass. Mahutab u liiter teed. Sang on ammu kadunud, ju murdus raskuse all. Ükspäev unustasin ta kööki ning järgmisel päeval ei leidnudki enam. Olin äärmiselt õnnetu, sest ma ei oska teed juua nendest pisikestest (0,3 liitristest) tassidest, see on ju korraks lonksata ja läind! Kirjutasin nutukirja kirjastuse üldmeilile (arvan et see oli mu esimene üldmeilile saadetud kiri!) ning saingi tassi kätte. Täiesti mõistetavalt oli seda vahepeal kasutatud vaasina.
• pokaal. Vee joomiseks. Ning mõnikord ka muude asjade joomiseks. Armastan pokaale, ei taha vett juua nendest pisikestest mõttetutest tassidest.

• Nipiraamatu kast. Sisaldab vatipatju, küünelakieemaldajat, üht raamatut ning u kahte aastakäiku Nipikaid. Küüsi lakin ning eemaldan (lakki siis) ainult töölaua taga. Ma ei kujuta ette, kust võtta kodus see u tund, kui ma ei puutu mitte midagi, et lakk saaks kuivada.
• oranz pluus. Oli täna kotis kaasas, tulin tööle vaid kampsuniga, sest jube palav on. Tõstsin kotist välja, aga kaugemale sellega ei jõudnudki. Las ta lebab seal, mulle ta ette ei jää, loodame et toidupritsmetele ka mitte.
• punane sall. Sama. Ei suutnud viia nagisse, jube kiire oli kohe tööle hakkamisega
• üks Ekspress (lõunasöökide kaaslaseks), paar raamatunäidist, mõned ajakirjad. Kile seest turritavab välja üks leht värvilisi kleebitavaid tatoosid. Ei, mitte Sädele. Mulle endale ikka.
• visiitkaardid
• väline ketas mingite failide transportimiseks
• küünelakk, loogiline ju.

• pisike kausike ploomidega. See oli hetk tagasi veel täis, suutsin kõik ära süüa, loomulikult kõhuvaluni. Mul on nimelt teooria. Ma tean küll et ploomid ajavad mu kõhu valutama, aga ma hirrrmsasti armastan neid. Hirrmsasti kohe. Niisiis söön ma kiiresti ja palju, siis suudan maitset nautida, enne kui kõht valutama hakkab. Õnnestus ka täna! (Kõht valutas õhtuni, pisikese vahemärkusena olgu öeldud).
• paar kätekreemi. Neid on mul üldse igal pool. Igas kotis. Auto kindalaekas. Voodi kõrval. Vannitoas. Söögitoas. Töölaual on tegelt kaks lausa, sest kunagi ei tea mis ühega võib juhtuda!
• Lilled, mu lemmikud! Kusjuures võin julgelt väita, et ma olen meie toimetuse kõige laisem perenaine. Ja kummalisel kombel on (peaaegu) ainult mul laual potililled, mis õitsevad ja kasvavad mis mühiseb!
• pudel veega lillede kastmiseks
• paar laadijat, ühes laevad mu kõrvaklapid parajasti. Nad olid mul pikalt pikalt kadunud (kaks või lausa kolm päeva!) ning suutsin minna kergelt hüsteeriasse, et mis ja kuidas ma edasi peaks elama. Ja kas on üldse mõtet enam elada, kui klapid läind… Õnneks soovitus mu armsam vaadata jakitaskusse. Jah. Seal nad olid. Milline rõõm oli mul nendega taaskohtuda!
  Kuulan palju muusikat kõndides. Ja olen katsetanud igasuguseid kõrvaklappe. Need nööbid kõrva sees on täiesti mõttetud, eriti veel juhtmega. Kukuvad välja, juhe jääb ette… ega ma pole raatsinud ka kalleid osta, kasutan neid mis telefonidega kaasa saab, seetõttu helikvaliteet on nigel. Et mitte öelda väga halb. Suured, need mis kõrva peale käivad, need on mu jaoks jälle liiga kobakad. Ja kuigi ma teiste arvamusest enamasti ei hooli, siis nendega käies tundsin end ikkagi kuidagi pubekana. A ma ju ikkagi keskealine proua…
• No ja siis loomulikult banaanid ja keefir. Olete proovinud banaane purustada ja keefiriga üle valada ja siis süüa! Imeline! IMELINE roog! Juba miski paarkend aastat mu lemmik:D

dav

mde

Aga see pole veel kõik! Vaatame korra ka mu selja taha ja küljele!

• kott riietega. Käisin hommikul Humanast läbi ning taaskord saabusin tööle nagu bomš, suure valge kilekotiga. Seda juhtub pigem tihti, mulle jääb jalutuskäigu peale ette kaks Humanat, kui vähegi aega on, siis astun sisse. Tänane saak oli Reima helesinine jope Sädele ja endale täispuuvillane ühes tükis pidzaama. Teate küll neid, mis näevad välja nagu imikute tudukombe. Mega mugavad, eriti talvel.
• kingad. Kodust olen kõik kontsakingad ära visanud, tööl mõned on veel. Ma ei kanna neid üldse… seisavad seal juba aastake-kaks. Pildistamisel aegajalt saan laenata teistele…

Ja ongi kõik!

Meisterdamine

Ma ei ole meisterdaja. Ma ei õmble, ei koo, ei värvi, ei heegelda. Üldse on mul käeliste tegevustega kehvasti.

Ma olen seda kõike kunagi teinud. Mingid allikad viitavad sellele, väljakaevamiste käigus on leitud mõned suured voodilinad või lausa voodikatted. Liiguvad ringi legendid, et need olla minu tehtud. Ei mäleta. Elu on muutunud, mina olen eriti muutunud.  Õmblusmasin seisis aastaid mu voodi taga pimedas nurgas, septembris nägi korra ilmavalgust, et siis taas minna nukrasse üksinudusse, seekord teismelise poja voodi taha. Mu õmbluskarp koosneb praegu…..eee. Eimillestiki. Mõned niidijupid, paar nõela. Lõngakerad, mõned üksikud.

Aga kolme lapse emana ma siiski aegajalt pean tegema midagi, mis meenutab õmblemist. Mõni aeg tagasi oligi situsatsioon, kus ma väsisin ootamisest ja asusin tegutsema.
Nimelt avastasin kevadel, et mu lemmikjakil on viiest nööbist alles vaid kolm. Arutasin seda teemat paari sõbraga, ise veidi hämmeldunud, et kuidas need asjad edasi käivad, kuidas need nööbid sinna tagasi tekivad. Et kas oodata ja ise tulevad või siis… oodata ja ise tulevad (muid lahendusi tõesti ei osanud välja pakkuda). Terve suve kandsin teda, ohh kus ta käinud on! Telkimas, pidudel, kontserdil. Ta on jalgrattaga sõitnud ning kodaratesse kinni jäänud. Ta on olnud istumisalus ja väike kaitse vihma eest. Olen nii tema all kui tema peal tukastanud või lausa maganud. Ta on olnud minuga suve tipphetkel, kandes endiselt kaasas lõhna, mis mind sinna hetke tagasi voib. Mu lemmik, seda juba pea 10 aastat! Ja siis ükspäev, suve lõppedes võtsingi nõela, niidi ja nööbid ning õmblesin talle need ette. Kas ta minu silmis paremaks muutus? Vaevalt. Kuid ma ei suutnud enam tõrjuda küsimusi, et miks ma neid sinna ei õmble, ise ju naine ning ema. OK, tegelikult liialdasin veidi. Õmblesin ette vaid ühe nööbi, siis tuli elu vahele.

Näe, pildid ka. Mina, mu jakk, ratas, (pisike vein), meri. Suvi. Ahh!

 

mde

sdr

cof

 

Sel sügisel on üldse mu elus palju muutunud. Ma olen stabiilsem, ma olen rahulikum, ma olen õnnelikum. Ja ma olen hakanud nikerdama. Sest krt, ma olen naine! Sisendan seda endale pideval, et ma saan hakkama! Ma võin ukselingi ära vahetada küll, ega ma mingi möku pole! (ei saanud hakkama). Ma võin peegli seina panna (sain, kaks peeglit)! Ma võin kummuti sahtli kokku liimida (ei saanud hakkama, liimi polnud ja üldse käis sahtli põhi kuidagi imelikult sinna külge, ma ei viitsinud uurida ka eriti). Ma võin võrkkiige laetala külge riputada (ei saanud hakkama, oleks vaja mingit kinnituse asja)! Ma võin voodipesu ära vahetada (vähe ei saanud hakkama, juba 15 aastat kord nädalas neli voodit)! Ja ma võin köögilaual jalad ära värvida, kui tahan. Ja värvisingi.

 

mde

mde

sdr

 

 

Listid. Listid! Listid?

Jah. Tunnistan, minust on saanud listiinimene. Neid on kõikjal. Arvutis, telefonis, külmkapi peal, voodi kõrval paberil…

Alles see oli, kui ma kirjutasin mõistmatusest inimeste vastu, kes teevad liste. Kes käivad poes listidega, otsivad omale meest listiga jne (siin jahusin sellest ja siin ja oh issand, isegi siin olen sellest rääkinud). Ei läinud aastatki kui minust sai samasugune. Ja milline nauding see on! Tõmmata asju maha, sest miskit saab tehtud. Näha nimekirja vähenemist ning seetõttu tunda end eriti tegusa inimesena, kes on puhkuse ära teeninud.

Liste on niisiis erinevaid. Panen kirja mõned, mis väärivad/kannatavad avaldamist.

1. No loomulikult poelistid. Võibolla kõige igavam, kuid kõige vajalikum. Asetsevad telefonis ning arvutis. Sest oh seda moodsat äpimaailma, kõike saab sünkima panna.

2. Mida vaja teha täna/sellel kuul/sellel poolaastal. Kolm erinevat, kuid viimasesse pole jõudnud midagi. Teatavasti olen oma võimalusest tubli olla nii vaimustuses, et kõik saab kiirelt tehtud.

Sinna keskmisesse kuulub hetkel kaks asja: auto maha müümine ning nõudepesumasina remonti viimine. See viimane ootab mu valmisolekut maailmale vastu astuda, just eelkõige vaimset valmisolekut. Ootab seda juba vist u pool aastat, aga võimalik et rohkem, ma ei julge enesele tunnistadagi. Ma pole veel valmis masina lahtiühendamiseks, selgusele jõudmisele mis tal üldse häda on ja mingite töömeestega vestlemiseks. Eriti pole valmis viimaseks, valmisolek võõraste inimestega suhtlemiseks käib mul hooti, viimastel aegadel pole seda esinenud. Oluliselt lihtsam tundub pesta nõusid käsitsi. Nelja inimesi nõud, mitu korda päevas… Jah, mõistan, võib tundada et siin puudub loogika, kuid uskuge mind, see on olemas! Vist!

Auto mahamüümine ka veidi venib, sest mul pole ID kaardil töötavaid sertifikaate ning ilma nendeta pean võimaliku ostjaga ARKI minema, aga seesuur et… võõrad inimesed ja see suhtlemine… ma alles valmistun.

3. Võimalikud matkarajad/rabad, kuhu sel sügisel plaanin jõuda. Sest jumal tänatud, ilmad on veidi jahedamad ning saab juba väljas liikuda. Vaimustun sellest iga kord, kui suudan asja kätte võtta ning minna kuskile kõndima. See värskus, see karge õhk! Miinuseks on inimesed. Sest mul on ettekujutus, et kui ma juba rappa lähen, siis olen seal üksi…. Aga ei, ka teised on avastanud selle värskuse ja karguse.

4. Nimekiri jõulukinkidest. Jah. Juba! Mul nimelt aegajalt torgatab pähe, mida mõnele lapsele võiks kinkida. Tavaliselt on ühe suure asja kinkimine lihtne, kuid pisikeste pudinate pärast ma mõtlen end enne jõule alati segaseks. Sest pidusid on ju palju ning ka kinke võiks mitu olla. Praegu on mul tegelikult veidi lihtsam, lapsed juba nii suured. Ehk siis mõtlen välja, mida ma ise tahaks kasutada ning siis mõtlen milllisele lapsele seda kinkida. Saan ju laenata talt. Praegu mõlguvad meeles suured kõrvaklapid, bluetooth kõlar (mul läks katki, kuid koristades oleks hea midagi kuulata, üle terve maja!) ning lushi vannipallid, mis lõhnavad lihtsalt imeliselt. Õnneks on mul tütreke, kes armastab samuti vannis vedeleda ja kes armastab samuti vannipalle ja kellele ei oska ma ka tihti midagi kinkida…

5. Nimekiri toostidest. Nimelt olen ma veendunud toostiarmastaja. Ei ole nii et piduõhtul igaüks kaanib üksinda, omas tempos! Vaadakem korra kõigile lauasolijatele silma, vaikigem hetke, kuulakem mida on ühel meie seast tähtsat öelda. Eriti ma armastan lugusid, kuid sobib ka lühem toost. Aga pisukese eellooga. Võib ka kuskilt maha lugeda, mul endal on nt telefonis mitu tsitaati või luuletust, mida ma siis olenevalt seltskonnast esitan. Võin pikalt istuda ja kuulata, mõelda kaasa ja siis terviseks juua.

Mõned näited:
“Hõljugu kombineed ning õõtsugu alukad!” (toosti väljamõtleja ei mäleta üldse, miks ta seda ütles ning sedagi mitte, et ta seda ütles, kuid mulle jäi see kõrvu kõlama ning kasutan ka edasipidi)

“Jalutagem käbi!” (Jällegi, keegi ei mäleta, miks või kust see tuli, kuid see ei tee toosti halvemaks)

“Mina tahan, et kõik, mis tuleb, tuleks kohe, aga et see kõik veel natuke ootaks” (Tõnu Õnnepalu)

“Tahan vaadata maailma süütalapse silmadega, enne kui Damaskuse teras rebib mu patust keret. Tahan surra ja uuesti sündida. Ja armastada, armastada, armastada. Lõputult” (Tiit Pruuli)

“Find what you love, and let it kill you” (Bukowski)

 

Kas mu listid sellega lõppevad? Oh ei! Mul on veel list mu issi naljadest, laste koolisoleku/ringide/vabanemise list ning list kirjutama blogipostitustest, kus mõte on jube hea kuid üle kolme lause kokku ei saanud. Ehk ükskord!

 

Söök, mu arm!

Jah, mul on söömisega väga kirglik suhe. Armastan! Kui saaksin, neelaks alla kõike mis väärib toidu nime.

Aga tema mind niiväga ei armasta. Nimelt seab ta mu teele ette pidevalt lõkse ja takistusi, ning minu asi on siis neist üle saada. Edukas ma selles veel pole, ei usu et saangi, kuid jonni ma ka ei jäta.

Üks takistus on minu oskamatus toitu tarbida. Mu isa ikka ütleb peale toidu manustamist, et terve menüü on rinnal näha. Käbi teatavasti kännust kaugele ei kuku, ning nii ka minul läheb pea igal toidukorral midagi maha. Kas siis lauale, rinnale, põlvedele, või jääb lihtsalt suunurka pidama. Õnnetusi juhtub pidevalt.

Näiteks paar nädalat tagasi otsustasin tööl teha kreeka jogurtist, vahukoorest ja vaarikatest ühe magustoidu. Tegemise käigus suutsin ära mäkerdada järgmised asjad:
• väikese kausi, kuhu mõtlesin magusrooga teha, kuid kiirelt selgus, et sinna ei mahu
• väikese lusika, millega alguses võtsin jogurtit, kuid söömiseks kasutan suurt
• suurema kausi, sest mõtlesin vahukoort veidi vahustada aga väikses ei saanud
• purgi, sest eelnevas anumas vahustamine ei õnnestunud, mõtlesin purgis raputada. Mis omakorda ei õnnestunud, sest kaant polnud. sealt tulenevalt:
• pluusi, sest purgist pritsis vahukoor välja, otse mu musta pluusi rinnale
• tennised, sest rooga kokku segades selgus et kauss on IKKA liiga väike ning üks eriti ilus vaarikas koos vahukoorega pani kausist putku, otse mu tennise peale
• laua, ja mitte vähe! Sest kausid olid liiga väikesed ja noh, purgist pritsis vahukoort
• põranda, sest… vt eelmist punkti.

Kõik ülejäänud esemed, asjad ja inimesed jäid minu poolt puutumata, puhtaks!

Samas, võiksin vabalt jagada ka nippe, kuidas söögiga käituda. Kui sul on juhtumisi vaja köögist tuppa viia üks kuum taldrik söögiga, üks tass keefiri ning üks pokaal vett, siis ÜHE KÄIGUGA SA NEID ÄRA EI VII. Pea meeles, eks. Ma proovisin. Kaks korda proovisin. Esimesel korral kukkus maha kahvel ning pool tassi keefiri läks üle ääre. Kergelt kirusin, kuid mitte eriti, sest mingi laps oli ka köögis, ei tahtnud ebaviisakas olla. Olgu. Täitsin tassi, pesin põrandat, võtsin teise kahvli ning proovisin uuesti. Siis loksus maha suurem osa veest ning peaaegu oleks kogu imemaitsev roog maha kukkunud. Nüüd kirusin juba kõvasti seda inimlapse piiritut lollust, ning pesin taas põrandat.
Aga, elu õpetab ka mind (isegi mind!), kolmandat korda enam ei proovinud. Kirusin veel veidi, et ma nii palju pean käima, ning viisin kahes jaos asjad tuppa.

Nii me igapäevaselt proovime hakkama saada, mina ja söök. Kord on tema peal ja mina all, kord vastupidi…

Jala saaga

Ma olen hetkel veidi lombakas, see jala väljaväänamine ei läinud nii kergelt. Arsti juures käidud ning röntgenis ka ja värki. Samas pean ütlema, et see asi on mu elu kõvasti elavdanud. Inimesed on saanud mulle igasuguseid asju öelda, mõni üksik on veidi kaasagi tundnud ning nalja sel teemal mu üle on muidugi ka kõvasti tehtud. Eriti seda viimast ning eriti kodus, laste poolt. Kes neid kasvatab?? Kes peaks?

Näiteks Ats hõigub: “emme, näe ma olen sina,” ning siis ilmub nurga tagant välja, jalga kõvasti järgi liibates. Seiu viis selle nalja järgmisele tasandile, hõikudes sama asja ning ilmudes nurga tagant nn ratastoolis (selle rollis oli tavaline tool), käes veinipudel, süles teinegi.

See veinipudeli asi… Sädel oli tunnis teemaks alkohol ning õpetaja küsis, palju teie kodus juuakse vms. Enamasti olid vastused, et pidupäevadel ning sünnipäeval, Säde lajatas aga, et tema emme joob kaks korda nädalas!

!!!

Kaks korda nädalas!! Ma ei joo!!! Ma ei joo kodus peaaegu üldse. Üliharva pits mingit kangemat. Säde ise muidugi naeris laginal, kui mulle seda rääkis.

Aga veel jalateemast. Rõhutati mulle igas asendis mu vanust. “Sellises eas tuleks kõik traumad juba välja ravida korralikult!”, “Teie vanuses soovitaksin ma nii…” jne. Vaid üks väga sümpaatne proua ütles mulle röntgenis (tema oli see, kes pildistas), et te näete välja nagu printsess. Ma tean. Eks ta seetõttu mulle väga sümpaatseks saigi. Mul oli seljas roosa kleit ning tutvustasin talle oma teooriat, mida isa on mulle maast madalast rääkinud. “Mida vanem eit, seda roosam kleit”. Proua nõustus, ütles et näe, tal ju roosad püksid jalas.

Ilmselgelt mu elus väga midagi ei toimu hetkel, kui juttude keskpunktiks on kergelt välja väändunud jalg…

 

Seitse nippi!

Et mis mul siin vahepeal juhtunud on? Suurt midagi, arvan. Vaikselt, toimetan tööl ja kodus. Alaselg hakkas vahepeal väga valutama, kuid läks üle ka. Teagi mis tal oli, lihtsalt otsustas paar päeva valutada ja siis enam mitte. Põlved õnneks korras, ilm on ka hea, niiskust pole, ei ole ka puusavalu.

Jala väänasin eile välja, ehk siis päris hästi tervisega siiski pole. Pidin pikalt tööd tegema (tegingi, miski 23ni umbes) ning kell 19 mõtlesin minna süüa hankima ning jalutama, et õhtuni vastu pidada. Meil kontor viiendal korrusel, alla lähen tavaliselt trepist (üles peaaegu mitte kunagi). Nina loomulikult telefonis, proovisin selleks 30ks mintsaks mis ma jalutan, mingi playlisti kokku panna. Ja nii haaratud sellest, et arvestasin trepil astmete arvu valesti ning viimast kahte proovisin mitte tähele panna. Nii ma komistasin ning väänasingi parema jala pahkluu välja. No niiiiiiii valus oli. Pildi viskasin korra eest. Tundsin füüsiliselt, kuidas jalg paiste läheb ning paisub. Jõudsin vaid mõelda oma bossi Epu sõnadele, mida ta mulle enne ajakirja trükkiminekut ikka ütleb, et kui kukud, ära sa parema käe peale kuku, seda läheb meil vaja! Et läks hästi, parem käsi terve! Istusin seal trepil veidi, paar pisaratki tuli enesehaletsusest, et olen nüüd vigane ning süüa ei saanudki! Söömata, see oli põhimure. Komberdasin lifti mingi hetk siiski ning ühel jalal hüpeldes kontorisse diivani peale pikali. Endiselt haletsesin ennast (eelkõige söömata oleku pärast). Arvasin, et ei kõnni enam iial, siia ma jään kuni mind hommikul leitakse. Aga tegelt läks nii, et tellinsin burksi kontorisse, õhtul sõitsin koju ning hommikuks oli jalg peaaegu korras, vaid hästi kerge longatus on sees. Seda ka võibolla seetõttu, et keegi näeks ja saaks uurida et oii mis juhtus ja siis ma saan kurta. Samas, praeguseks (kell 10,30) ei ole keegi küsinud.

Ja klaveri sain ka! See oli rõõmus sündmus. Peaaegu lapsepõlveunistuse täitumine, olen paarkend aastat endale koju klaverit tahtnud. Siiani polnud õiget hetke, kuid teisipäeval see hetk saabus. Olen ikkagi muusikalise taustaga inimene, õppinud 1.-6. klassis klaverit. Koerapolka ning Für Elise alguse (päris esimesed noodid küll vaid) mängin siiani ühel käel lõdvalt ära. Rohkemat paraku siiski mitte. Lapsed ka tahtsid klaverit, kaks neist tahaks seda tegelt muusikakoolis õppida. Nii otsustasin, saagu klaver! Lastele olin üldse palju ja tihti rääkinud, kuidas ma ikka mängida oskan.

Novot. Lähengi mina siis teisip õhtul pidulikult koju, et alustan mängimist. Istun. Asetan parema käe klahvidele (vasaku ka, aga sellega ma midagi teha ei osanud) ning nii see koerapolka minu sõrmede alt vallandus. Kui olin lõpetanud, kostis teisest toast Seiu poolt tunnustavalt:

Küll veidi aeglasemalt, ning mulle tundus et mõnitavalt, kuid siiski!

Sädeke tahtis ka kohe, et hakkaksin teda õpetama. Taas, lasin käiku oma koerapolka oskused, kuid selle peale ta vastas, et seda juba oskab. Mul ei jäänud muud üle kui käsi ringutada ja öelda, et mul pole sulle, kallis laps, enam midagi õpetada!

Lõpuks, ving! Oii kuidas ma ei talu seda, mis praegu õues toimub! Suvi peaks olema ikka 15-20 kraadi ning kerge pilvealune, mitte see leitsak! Tahaks viskuda muldpõrandale kõhuli ning taludes oodata õhtut, mil saab end liigutama hakata.

Alati teie,
Mari-Liis “päikeselaps” Raidalu

Mille nimel ma elan?

Milline on parim argiõhtu? Seda on mult palju küsitud, püüan veidi kokku võtta.

Jõuda kodukanti HILJEMALT kell 17, siis ei pea ummikutes istuma. Kiirelt mõni laps muusikakooli, mõni sealt peale võtta, mõni koolist peale võtta, mõnda mööda Kiili taga ajada (sest toru ta ei võta). Kui veab, siis ei pea poodi minema. Kui nii hästi ei lähe, siis kiirelt poest läbi, ei mingit mökutamist, aeg on kallis. Lapsed ja kotid peal, kiirelt koju. Jah, just kiirelt! Kõike tuleb teha kiirelt, sest siis on hiljem aega põhilisega tegeleda.

Kiirelt kotletitainas kokku keerata, pann kuumaks. Samal ajal valmistada salat, hakkida, puistata, rebida, värgitada (kõlan nagu profesionaalne kokandusblogi). Teha kaks salatit, sest osad majas keelduvad söömast värsket salatit, kui seal sees on õun. Teised seevastu vaatavad imestunult, et miks õuna sees pole… Pool tundi hiljem on kõik valmis, nõud pestud (eelmise päeva omad siis), riided vahetatud (seljas nüüdseks pidžaamapüksid ning hommikumantel, mis jäävadki selga). Sööme, ehk siis esimene puhkehetk. Pinge maas, juba hakkab mõnus.

Söödud, asjad külmkappi tõstetud, nõud lauale jäetud (õhtul tegelen sellega) NING SIIS. Päeva tipphetk! Viskuda voodisse vedelema. Ohh, milline mõnu. Selle nimel olen ma valmis kõike taluma, kõike tegema, et saaks vaid õhtul tunnikese vedeleda! Viimasel ajal (süüdistan kevadväsimust ja erinevaid ministreid) on peal jube väsimus ning vajan lõunaund. See ongi nüüd see aeg, kus tuleb teha väike tukastus. Aga kohe ei raatsi. See vedelemise aeg on lihtsalt liiga väärtuslik, seda ei saa magamisele raisata. Kõigepealt tuleb niisama lesida, liikumatult, vahtida aknast välja. Ma magan nii, et vaatan otse katuseaknasse, ehk siis heal juhul näen sinist taevast, paari pilvetupsuga. Siis tuleb enda kõrvalt haarata mõni raamat. Tavaliselt on neid seal u 8, kuid kõik on loetavad, haaran esimese ettejuhtuva. Loen veidi… eeee. See pole selle tuju raamat. Haaran teise, veidi juba kiikan mida võtan. OK. See on päris hea…. kuid ikka mitte õige. Kerge ärevus hakkab sisse tulema, kas tõesti pean püsti tõusma ja raamatukokku minema, et leida see õige, see tänasele päevale sobiv. Aga kolmas voodisolev raamat on juba hea, süvenen. Samal ajal hiilib ligi uni. Üle kahe lehe ei suudagi lugeda, käes on lõunaune aeg. Hõigun veel lastele, et ma magaks nüüd veidi, pange pliiiis mu uks kinni, ma ise ei jõua. Pliis, kuuleb keegi! Pange see kinni, noh, teie vana ja väsinud ema tahaks magada veidi, ma ei saa muidu! On seda siis palju palutud! (Tüübid on kõrvaltoas, aga hiirvaikselt, laiskvorstid).

No ja tunni pärast ärkan ja siis hakkab igaõhtune trall peale. Söögitegemised, taas. Kellegi õppimised, ära kuulamised, kõrval istumised, jutustamised, koristamised, pesu masinasse toppimised, välja võtmised. Aga see kõik on OK. Sest kuskil terendab taas võimalus voodisse viskuda ja aknast välja vahtida. Selle nimel ma vist elangi.

Ps. Algselt väidetud “seda on mult palju küsitud” ei vasta 100% tõele. Tegelt pole eriti keegi küsinud. Ei meenu küll kedagi.

Köögikääridega tukk lühemaks ja muud äraproovitud ilunipid

PS! Sisaldab veidi ebameeldivaid ning häirivaid teemasid, lugemine vaid omal vastutusel. Kõik nipid on kasutuses vaid minul endal, ühtki teist nii sõgedat naisterahvast ma ei tea.

Küünelakk koorub? Oled kolm korda juba üle lakkinud, sest küünelakieemaldit polnud ei üleeile, eile ega ole ka täna käepärast. Tegelikult kodus on, aga seal ei tule üldse meelde ja küüsi lakid sa niikuinii ainult tööl! Lahendus: laki veelkord üle. Väga kaugelt vaadates on täitsa OK, lähedalt niikuinii keegi ei vaata.

Oled üksik, ei oma regulaarset sekspartnerit ja on talv? No mida kurat on siis vaja raseerida? Ole oma loomulikus ilus, nagu Jumal sind lõi. Avalikus kohas ära lahti riietu, kodus niikuinii kedagi ei huvita.

Köögikäärid. Ma kordan, köögikäärid! Äärmiselt vajalik aksessuaar naise iluvärkide seas. Mida kõike sellega saab lõigata: tukka, mis tuleb üle silmade. Nätsu juustest välja. Heaks maniküüriks vajalikud, saab kiirelt, siuh-säuh küüned vajalikule kõrgusele (loe: hästi lühikeseks).

Su organism arvab aegajalt endiselt, et oled pubekas, ning tekitab näole erinevaid moodustisi, pisikesi, punaseid, häirivaid? Lahendus: pigista, pigista, pigista! Sul on veidi igav, pead tegema mingit nõmedat tööd, vajad mõttepausi või sattusid uskumatult hea valgustusega lifti? Pigista! Isegi kui eriti midagi pole, küll leiad, ning järgmisel päeval juba on! Ma olen seda paarkend aastat teinud, ning see viis neist lahti saada peab ühel hetkel tööle hakkama. Me peame olema järjekindlad, vaid siis juhtuvad õiged asjad! Arste ning kosmeetikuid, kes väidavad, et hoia oma näpud neist eemale, ma niikuinii ei usu. Teatavasti on nad kõik suurkorporatsioonide poolt ära ostetud ning tahavad vaid mu raha saada. (Ja ma süüdistan siin kõiges meie valitsust, ning eriti maaeluministrit. Noh, igaks juhuks, minu meelest pole teda ammu süüdistatud).

Leidsid kotist lahtise šoksitüki, mille päritolu sa ei mäleta? Söö ära! See on võimatu, et šoksist, mis on jumalik maiustus, võiks midagi halba tulla.

Heidan Tinderis kõrvale kõik, kes on pealtnäha ideaalsed

Kiikan ikka aegajalt Tinderisse. Olen täheldanud, et täiesti alateadlikult lükkan ma kõrvale kõik inimesed, kes on pealtnäha ideaalsed. Mehed, kes alkoholi ei tarbi, suitsule ütlevad raudse ei, ühtki vägisõna ei kasuta, teevad joogat ja söövad vaid taimetoitu. Kes telekat ei vaata, istuvad igal lastevanemate koosolekul, niidavad muru vähemalt korra nädalas ning magavad igal ööl minimaalselt üheksa tundi. Teevad graafikuid, tabeleid ja liste, et oma elu täielikult hallata.

Ma lihtsalt ei klapi nende inimestega, me oleme normaalsuse skaala täiesti erinevates otstes. Mina ei mõista neid, nemad kahtlemata ei mõista mind. Mulle meeldivad n-ö vanakooli naudingud. Ükski hea pidu ei alga salatist, ikka väikesest veinist. Ainult salati ja veega ei suudaks ma iial hommikul kella kuueni köögi- või kõrtsilaua taga tiksuda, pannes maailma paika. Rääkida suhetest ja armastusest, vaielda muusikamaitse üle, kiita taevani viimati loetud raamatut, vaimustuda uutest inimestest meie seltskonnas, leida uusi sõpru. Jaaa, ma tean, kõike seda saab teha ka kuskil mujal ja täiesti kainena. Aga ma kipun kell 22 paiku ära kukkuma ja magama minema ning kõik see nauding, see energialaks mida ma sellistest õhtutest saan, jääks olemata.

Mulle meeldivad segased inimesed, kummalised olevused. Näita mulle oma tumedat poolt (või koosnegi ainult sellest) ja ma vähemalt mõneks hetkeks vaimustun sinust. Ja mida segasem sa oled, seda enam ma sind armastan. Ehk siis, piltlikult öeldes, kisu maha oma perfektne meik ja kunstripsmed. Võta seljast see kleit või ülikond, millega sa ei saa korralikult isegi mitte istuda, tantsimisest rääkimata, ning ole ehe. Ole aus. Ole päris.

Urgitse pidulikul sündmusel hambavahet. Joo pudelist Saku Heledat, selle asemel et käsitööõllesid mekutada. Õpeta oma kuueaastasele lapsele jõuluvanale esitamiseks laul „joo, sõber, joo“ selgeks ja üürga seda koos tema. Tee nalja, mis paneb mu (kui poliitiliselt väga korrektse huumori austaja) punastama ja nägu kätesse peitma. Mine linna peale laiama crocsidega, millega sa just muru niitsid ning mille jalga unustasid, kuid tagasi ei viitsi enam minna. Sest mis vahet seal on, mis sul jalas on. Pane poes kõik munakellad helisema ja naudi vaatepilti, mida see segadus tekitab. Pane lehmakarjas olevale vasikale nimi, otsi teda silmadega iga kord, kui mööda sõidad, ning keeldu edasi liikumast, enne kui oled ta leidnud. Söö tatrapada tassist, sest taldrikud olid kõik mustad ja mis vahet seal on, kust sa sööd. Räpi nii, et tatti pritsib. Tee asju teistmoodi, sest lause „nii on seda tehtud aegade algusest peale“ ei ole mingi argument.

Ja kurat võtaks, naera enese üle! Ära võta ennast ja elu nii tõsiselt!

90% mu endisest kallimastest on KOHE pärast minuga koosoldud aega leidnud oma elu armastuse!

Ma olen küll vana ja tark naine, tean nii mõndagi, ent ikka ja jälle üllatab elu mind millegagi. Näiteks hiljuti küpses minus veendumus – üks väheseid, mille osas mul kahtluse raasugi ei ole. Muus osas kipub ikka nii olema, et täna on mu seisukoht selline, homme kardinaalselt erinev.

Mis teha, naise meel on muutlik. Ent asja juurde! Ja siinkohal toon ära oma kõige parema sõbranna sõnavõtu, kui ma lõunalauas halisesin, et miks minul armastuses ei vea. Ta võttis kotletist ampsu, näris seda mõtlikult ja teatas: “Näib, et sinu ülesanne on õnne külvata. Õigemini, teha ära raske ja keeruline eeltöö. Kaevata kraavike, mõistad? Et arm saaks sinna sisse kukkuda?”

Ei saa öelda, et see tarkusetera mind ülemäära rõõmustanud oleks. Tegi natuke nagu nukraks. Nimelt. Olen teinud oma peas statistikat, löönud numbreid kokku – aeg-ajalt ahastusse sattunud, et jumal hoidku, kas tõesti ka tema! – ning jõudnud absoluutse tõeni. Kuulake nüüd! Ligikaudu 90 protsenti mu endisest kallimastest on KOHE pärast minuga koosoldud aega leidnud oma elu armastuse, kindla paarilise, oma teise poole. Kes kuu aega hiljem, kes nädal ning kes tund aega hiljem… Mõni on nüüdseks koguni abielus (püsivalt ja õnnelikult), teine kihlunud, kolmas taevalikus kooselus. Kõik variandid.

Huvitav, kas peaks käima ringi, otsaees silt – “Hei! Soovid leida elu armastust? Hästi, proovi olla pool aastat minuga suhtes ja kohe pärast seda, ma luban, leiad sa kallima!” Ei tea, kas mu eksid mõtlesid omaette, et oeh, nüüd on elu suurim raskus ületatud, kannatused kannatatud ja enam ei tohiks miski siin elus muret valmistada. Nüüd on aeg olla õnnelik!

Mul on iga päev nii palju olulisi küsimusi, mille ma vastust püüan leida. Inimkondki on otsinud vastust müsteeriumidele nagu näiteks, mis on armastus. Mina olen paar aastat mõlgutanud mõtteid teema üle, mis võiks küll olla minu väärtus naisena. Sõbranna pakkus, et ma olevat ehe, ja lürpis piimasuppi edasi. Siis mõtles veel veidi ja ütles: “Muud nagu ei oskakski välja tuua.”

Sama sõbranna kirjutas mõni aeg tagasi tutvumiskuulutuse. Me ju kõik oleme lugenud kuulutusi stiilis “olen agar ja sõbralik, armastan muusikat ja kirjandust…”, kuid tema otsustas kõik ausalt välja laduda. Kuna oleme äärmiselt sarnased, siis usun, et kuulutus on väärt uuesti avaldamist, nüüd siis küll minu nime all:

„Naine meest. Olen laisk nagu lohe, pikutan igal võimalusel voodis, loen igasugu asju, vahel vahin niisama uksepiita. Suitsetan mehemoodi ja kui ma teiste arvamusest ei hooliks, siis ka jooks kõvasti rohkem. Erilist energiat mul pole, kogu aeg on mingi häda. Aga ka minusugune logard ihkab kaaslast, unistab armastusest. Kui sa oled otsinud just mind, kes ma olen kergelt kuivetunud, ei ole rõõmsameelne ega tragi aia- ega tantsuhuviline, ja mõelnud, et vohh, just selline peab naine olema, siis võta ühendust. Äkki ei saa meist asja, aga see võib siiski olla huvitav. Aga sina. Mida ootan ma sinult? Sa võiks süüa teha, kui muidu ei saa, aga parem oleks kui mitte. Ilge kuradi tüütus nende nõudega ka. Mingit sitast orav-rattas-jooksmist ma ei või kannatada, tuleb olla rahulikult, aga samas mitte liiga rahulikult, ah ma ei tea ka. See, miuke sa välja näed, pole oluline, aga eks kena oleks, kui meenutaksid mõnd Kreeka jumalust. Sõnaga, ole inimene ja jumal ühes. Davai, nägeš!“

Ehk saabub nüüd, peale selle kuulutuse avaldamist ka minu ellu elu armastus?